Copyleft litsentsid ja nende klauslid

Copyleft on termin, mis kirjeldab litsentse ja tähistab, et tarkvara levitamisel peab sellele kehtima sama vabadus seda kasutada, mis algselt. Kui keegi otsustab modifitseerida näiteks olemasolevat vaba tarkvara ja anda sellest välja täiendatud versioon, ei tohi selle autor kasutamist piirata ning uue toote kasutamiseks peavad kehtima samad tingimused, mis esialgsel tarkvaral. [1] Siia kuuluvad sellised litsentsid, nagu näiteks GNU GPL litsents ning Creative Commons. Copylefti põhiprintsiibiks on vabadus ja selle 4 variatsiooni – vabadus kasutada, vabadus õppida, vabadus jagada ning vabadus muuta ning neid muudatusi jagada.[2] Copyleft tüüpi litsentside edasikandumine jaguneb aga ka veel oma korda neljaks – tugev, väga tugev ning nõrk copyleft või puuduvad kohustustused üldse.

Tugevad copyleft litsentsid – siia alla käivad sellised litsentsid, nagu näiteks GNU GPL või Sleepycat License (tugevad) ja AGPL (väga tugev). Tugevate litsentside puhul on eristavaks see, et kõikide originaaltööst tuletatud edasiarenduste korral tuleb kõik õigused üle kanda ning viia sama litsentsi alla. Ülitugeva copylefti puhul kehtib veel lisaks klausel, et lähtekood on täielikult avaldatud, kui tuletatud töö on näiteks üle võrgu kättesaadav. [3][4] Tugevat GPL litsentsi kasutavad sellised programmid nagu Notepad++, Audacity, Git ja Protonmail. Ülitugeva AGPL litsentsiga on litsentseeritud näiteks ScyllaDB, Signal ja varasemalt ka MongoDB. [5] [6]

Nõrk copyleft – seda illustreerivad näiteks sellised litsentsid, nagu Mozilla Public License (MPL) ja GNU LGPL. Sellise tüübi puhul pole oluline kõikide edasiarenduste või lisatud täienduste sama litsentsi alla viimine algse tööga. Edasiarendused võivad olla eraldi litsentsiga ning nende lähtekoodi ei pea avaldama. [7] Näiteks kasutavad selliseid litsentse Mozilla Firefox ja Libre Office. [8]

Puuduv copyleft e permissive litsents – sellised litsentsid on näiteks MIT ja Apache. See on ka ilmselt üks levinuimaid litsentsivorme avatud lähtekoodiga tarkvara puhul, mida hinnatakse kasutavat ligi 65-75% open-source tarkvarast. Sellist tüüpi litsentsidega ei kaasne kohustust lisaarendusi levitada või avalikustada algse litsentsi alusel ning algset lähtekoodi võib vabalt kasutada ka teist tüüpi litsentsiga kaetud loodavate lahenduste jaoks. [9] Seda kasutavad näiteks jQuery, Node.js, Microsofti .NET Core, Google Angular ja Meta React. [10]

[1] https://opensource.com/resources/what-is-copyleft

[2] https://en.wikipedia.org/wiki/Copyleft

[3] https://thecybergarden.com/the-concept-of-copyleft-in-open-source-software-licensing/

[4] https://www.shlomifish.org/philosophy/computers/open-source/foss-licences-wars/foss-licences-wars/types-of-licences.xhtml#strong-copyleft-licences

[5] https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_software_under_the_GNU_AGPL

[6] https://en.wikipedia.org/wiki/Category:Software_using_the_GPL_license

[7] https://fossa.com/blog/all-about-copyleft-licenses/

[8] https://en.wikipedia.org/wiki/Mozilla_Public_License

[9] https://fossa.com/blog/all-about-permissive-licenses/

[10] https://en.wikipedia.org/wiki/MIT_License