Autoriõiguste reform - kuidas saaks paremini?

Oma 2012. aastal ilmunud raamatus „The Case for Copyright Reform“ käivad Rootsi Piraadipartei liikmed välja lahendusi, kuidas muuta autoriõigustest tulenevaid piiranguid nii, et need oleksid vabamad ja ei piiraks tavainimeste seas kultuuri ning teabe levikut. Teema on oluline tänapäevalgi ning tekitab tuliseid debatte, seega on nende soovituse ülevaatamine siiani päevakohane.

Kokkuvõtvalt on seal teoses teemapunkte 6 ja vaatame need kõik põgusalt üle alustades esimesest – autoril on õigus jääda autoriks ja kellegi teiste teoste esitamine enda omana peaks jääma seadusevastaseks. Olen sellega nõus. Kellegi teise töö igasugune esitamine enda omana on ebaeetiline ning võimalusel tuleks autorit mainida ning tunnustada.

Järgmise soovitusena tuuakse välja, et autoriõigustega kaitstud sisu levitamise piirang peaks kehtima ainult siis, kui sellist sisu levitatakse kasusaamise eesmärgil. Hea näitena on välja toodud tähelepanek, et keegi ei saanud karistada, kui jagas mõne luuletaja teost või salvestas kassetile muusikat ning andis selle sõbrale. Loomulikult tekib küsimus, et mille poolest peaks sellest erinema näiteks tänapäevane failijagamine? Ega tegelikult suuresti ei erinegi ja inimestel peaks säilima võimalus oma tarbeks levitada kultuuri, informatsiooni, muusikat jne. Tuleks mõista, et selline jagamine toob ju kasu ka autorile – tema töö jõuab rohkemate inimesteni ning üleüldine huvi selle vastu kasvab.

Järgnevad soovitused toovad välja, et praegune autoriõigustega kaitstuse aeg, autori eluiga + 70 aastat, võiks väheneda 20-le aastale. Samuti, kui autor soovib oma õiguseid kaitsta ka peale esimest 5 aastat pärast ilmumist, tuleks selle kohta teha eraldi registreerimine. Viimane peaks siis lahendama probleemi, et ei jääks „õhku rippuma“ autoriõigustega kaitstud sisu, mille autorit pole võimalik tuvastada. Isiklikult arvan, et see esimene pakutud ettepanek siin on võib-olla liialt lühike ja pigem võiks piirduda kõigest autori elueaga. Ka autoril võib olla huvi, et terve tema eluea oleksid siiski tema teosed kaitstud. See, et autorid peaksid õiguse oma tööle kinnitama 5 aasta jooksul, on küll teoreetiliselt hea lahendus, kuid sellega võib kaasneda ka omakorda muid probleeme. Mis siis, kui kellelgi jääb see justkui kogemata tegemata? Ühel hetkel on registreerimata osa tema tööst paha üllatusena vabalt kättesaadav igasuguseks kasutamiseks. Sellise olukorra vältimiseks tuleks veel omakorda välja töötada kindel süsteem, mis ka sellise meeldetuletuse ka tagab. Jah, igaüks võiks ju ise hoida kätt pulsil ja olla kursis oma toimetamistega, see on eriti lihtne suurematel ettevõtetel ning korporatsioonidel, aga üksikult tegutsevad loomeinimesed…

Viiendana esitatakse idee vabast „samplimisest“ – et mingi osa heli-, video- ja muust loometööst oleks lihtsamini taaskasutatav. Meenuvad kohe mõnede YouTube’s tegutsevate muusikute pikad meeleheitlikud videod sellest, kuidas kirutakse muusikatööstuse korporatsioone, kes väidavad end omavat mingeid duuride järgnevusi. See on kindlasti midagi, mis on siiani suureks probleemiks ja vajaks selgemat ning vabamat regulatsiooni. Näiteks ju elektroonilises muusikas kasutatakse tihti olemasolevat loomingut. Ka muude teoste, mitte ainult muusika, puhul on oluline see, et igasugune kunst areneks ja areng toimubki olemasoleva põhjal.

Ja lõpuks on ette võetud DRM-ide ehk digitaalsete õiguste kaitse teema. Arvan, et DRM on pelgalt kasumi kasvatamise eesmärgil mõeldud lisa oma sisu „kaitsmiseks“. Isegi väidetava kasutajate kaitsmise asemel toob see pigem kaasa tarbijale kahju, eriti kui see piirab ostetud tarkvara/teose seaduspärast kasutamist.  Igal juhul on see midagi, mida peaksid reguleerima ka seadusandlikud jõud, ja piirangud ei tohiks olla ainult tootjate otsustada.

Kasutatud kirjandus:
C. Engströmi, R. Falkvinge, The Case for Copyright Reform, 2012.