Huvitavat interneti ajaloost


Enne veebi ja ajalukku jäänud…

Kuigi www ehk veeb sai alguse 80ndate lõpus ning jõudis laiema avalikkuse käeulatusse 1991. aastal, käisid võrkude arendustööd ning selle jaoks loodi olulisi eeldusi juba varem. Esimene ja üks olulisemaid nendest oli kindlasti APRANET. Tegu oli ühe esimese arvutivõrguga, mis loodi 1969. aastal USA-s. [1] Kuna oli otsekohe ka vajadus panna ühendatud seadmed omavahel suhtlema, siis selletõttu hakati arendama erinevaid suhtlusprotokolle. APRANETi loomise juures pandi paika mitmed standardid, mille järgi andmevahetus toimuma hakkab ning see tugines pakettide vahetamise tehnoloogial. Pärast esimesi õnnestumisi hakkas selle võrgu arendus 70ndatel oluliselt kiirenema. [2] APRANETi ühendus laienes kõvasti, kaasates erinevaid ülikoole ja valitsusasutusi, ka näiteks Londonist ja Norrast. [3] Olulisem edasiarendus oli kindlasti samal aastakümnendil loodud TCP/IP protokoll, millele tugineb enamus tänapäeva võrkudest. APRANET ise sulgeti 1989. aastal, kui muud võrgud saavutasid 80ndate keskel suurema rolli. [2]

Enne veebi, kuid siiani lahutamatu osa sellest…

Tänapäeval pole ilmselt väga palju inimesi, kes ei teaks mis on e-post. E-post on umbes sama vana, kui on ka eelmises osas kirjeldatud APRANET. Võrgus suhtlemiseks kasutatav e-post loodi 1971. aastal Ray Tomlinsoni poolt ning selle esialgne eesmärk oligi tekstisõnumite saatmine APRANETi kasutajate vahel. [4] Enne seda veel muidugi, 1965. aastal, loodi ka programm nimega Mailbox, kuhu said arvuti kasutajad üksteisele kirju jätta. Muidugi, kuna arvutivõrke veel polnud, toimus nende kirjade lugemine sellest samas seadmes. [5]

Kuid kuni 80ndate lõpuni toimus e-kirjade saatmine vaid APRANETi ja teiste piiratud võrkude raames. Selle aja sees loodi e-kirjade standardid, nagu näiteks saatja ja saaja väljad ja võimalus kirjade edastamiseks. Laiemalt interneti jõudmisega inimesteni hakati looma ka paremaid võimalusi e-kirjade saatmiseks. CompuService oli 1989. aastal üks esimese selliseid teenusepakkujaid, kelle ühenduse kaudu said interneti kasutajad e-kirju saata. 1993. aastal toodi välja Microsoft Outlook ning USA internetipakkujad AOL ja Delphi avasid samuti oma e-posti teenused. Järgnesid ka teised – Hotmail, Yahoo. 2003. aastal jõudsid tööga seotud e-kirjad ka BlackBerry abil inimeste telefoni. Kuigi järgnevatel aastatel olid telefonides suhteliselt piiratud võimalused e-kirjade lugemiseks, siis Apple iPhone viis selle tõenäoliselt massidesse oma tulekuga 2007. aastal. [6] E-post oli tulnud, et jääda.

 

Huvitav fakt – esimene kiri, mis hiljem nimetati spämmiks, saadeti 1978. aastal APRANETi vahendusel Gary Thuerki poolt 393 saajale ja see tutvustas uut arvutimudelit. Esimene levinud ahelkiri saadeti väidetavalt 1988. aastal ja see kandis pealkirja Make Money Fast. [7]


[1] L. C. Elizabeth Palermo. https://www.livescience.com/42604-who-invented-the-internet.html
[2] G. Wright. https://www.techtarget.com/searchnetworking/definition/ARPANET
[3] https://www.history.com/topics/inventions/invention-of-the-internet
[4] https://www.geeksforgeeks.org/what-is-an-email/
[5] https://study.com/academy/lesson/email-types-history-timeline.html
[6] S.Gibbs. https://www.theguardian.com/technology/2016/mar/07/email-ray-tomlinson-history
[7] S. Deffree. https://www.edn.com/1st-spam-email-is-sent-may-3-1978/

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Copyleft litsentsid ja nende klauslid

Kujutis
Copyleft on termin, mis kirjeldab litsentse ja tähistab, et tarkvara levitamisel peab sellele kehtima sama vabadus seda kasutada, mis algselt. Kui keegi otsustab modifitseerida näiteks olemasolevat vaba tarkvara ja anda sellest välja täiendatud versioon, ei tohi selle autor kasutamist piirata ning uue toote kasutamiseks peavad kehtima samad tingimused, mis esialgsel tarkvaral. [1] Siia kuuluvad sellised litsentsid, nagu näiteks GNU GPL litsents ning Creative Commons. Copylefti põhiprintsiibiks on vabadus ja selle 4 variatsiooni – vabadus kasutada, vabadus õppida, vabadus jagada ning vabadus muuta ning neid muudatusi jagada. [2] Copyleft tüüpi litsentside edasikandumine jaguneb aga ka veel oma korda neljaks – tugev, väga tugev ning nõrk copyleft või puuduvad kohustustused üldse. Tugevad copyleft litsentsid – siia alla käivad sellised litsentsid, nagu näiteks GNU GPL või Sleepycat License (tugevad) ja AGPL (väga tugev). Tugevate litsentside puhul on eristavaks see, et kõikide or
Lisateave

Hacker-HOWTO - arvustus

How to Become A Hacker on Eric S. Raymondi poolt kirjutatud juhend häkkeriks saamiseks, mida lugedes on võimalik päris hästi aru saada, kes on häkker (ja kes ei ole häkker!) ning kuidas siis ikkagi ise ka häkkeriks saada. Kirjatükk on hästi struktureeritud ning kirjutatud sujuva stiiliga, mis teeb selle jälgimise ning sisust arusaamise lihtsaks (mis tõestab ka seda, et häkkerid oskavad ilmselt hästi kirjutada). Häkkerid on nagu iga teinegi subkultuur, kuid erinevalt teistest levinud gruppidest, ei ole ma veel kohanud sellist grupisiseselt laialt aktsepteeritud HOWTO juhendit sellesse subkultuuri kuulumiseks. See muudab selle grupi minu jaoks justkui veel elitaarsemaks – häkkeriks olemiseks pead sa vastama kindlatele kriteeriumitele ning lisaks saama veel heakskiidu mõnelt teiselt samasse gruppi kuuluvalt liikmelt, et sul oleks õigus ikka ennast häkkeriks kutsuda. Nagu see juhend välja toob, on häkkeriks olemise puhul kindlad omadused inimeses olulised (näiteks soov pidevalt problee
Lisateave

Rühmatöö arvustus – Low-code ja no-code programmeerimine

Valisin arvustamiseks rühmatöö teemal „Low-code ja no-code programmeerimine“ ( https://wiki.itcollege.ee/index.php/Low-code_ja_no-code_programmeerimine ), sest see tundus minu jaoks põnev teema, mille kohta rohkem teada saada. Teema valik oli minu arvates asjakohane antud õppeaine raames, sest see on suur osa tänapäevasest IT-maailmast ja antud lahendustega võib kokku puutuda iga arendaja või IT-ga tegelev inimene. Töö on oma ülesehituselt üldiselt hästi lahendatud – tutvustatakse mõlemat teemat, võrreldakse neid traditsioonilise programmeerimisega, tuuakse välja plussid ja miinused ning samuti tuuakse näiteid kasutusvaldkondadest. Nende tehnoloogiate kujunemist käsitleva ajaloo peatüki oleks minu meelest võinud tuua töö esimesse poolde, sest see oleks esmalt andnud ülevaate low-code ja no-code programmeerimise tekkest. Samuti jäi töö keskosas kohati mulje, et mingeid aspekte korratakse. Näiteks võrdluses traditsioonilise programmeerimisega korrati muidu hästi kavandatud tabelis palj
Lisateave