IT teemad

Kes on professionaal? Mis teeb kellestki omal alal profi? Raske on leida nendele küsimustele ühest ja selgesti defineerivat vastust. Professionaalsus on justkui midagi subjektiivset, midagi mis sõltub vaatlejast ja vaadeldavast ruumist. Ometigi on tema puhul mingid olulised omadused, mis viitavad professionaalsusele – tema teadmiste pagas, usaldusväärsus, haridustase, haritus jne. Kuid kes on käsitööline? Sellele ammendava vastuse leidmine ei tundugi esmapilgul nii keeruline. Käsitööline võiks olla keegi, kes teenib oma oskuste või teadmistega elatist või teeb lihtsalt vastaval erialal nö käsitööd ehk viljeleb seda, mida ta oskab. Nagu ka ajalooliselt kuulusid käsitööliste hulka õpipoisid, sellid ja meistrid, võib tänapäevalgi käsitööline olla amatöör, aga ka väga heal tasemel spetsialist oma valdkonnas. Kuid mis võiks eristada näiteks käsitöölisest spetsialisti sama ala professionaalist? Kõigepealt tuleks vaadelda mõlemat mingis kontekstis ning selleks vaatluseks sobiks just IT-valdk...

Copyleft on termin, mis kirjeldab litsentse ja tähistab, et tarkvara levitamisel peab sellele kehtima sama vabadus seda kasutada, mis algselt. Kui keegi otsustab modifitseerida näiteks olemasolevat vaba tarkvara ja anda sellest välja täiendatud versioon, ei tohi selle autor kasutamist piirata ning uue toote kasutamiseks peavad kehtima samad tingimused, mis esialgsel tarkvaral. [1] Siia kuuluvad sellised litsentsid, nagu näiteks GNU GPL litsents ning Creative Commons. Copylefti põhiprintsiibiks on vabadus ja selle 4 variatsiooni – vabadus kasutada, vabadus õppida, vabadus jagada ning vabadus muuta ning neid muudatusi jagada. [2] Copyleft tüüpi litsentside edasikandumine jaguneb aga ka veel oma korda neljaks – tugev, väga tugev ning nõrk copyleft või puuduvad kohustustused üldse. Tugevad copyleft litsentsid – siia alla käivad sellised litsentsid, nagu näiteks GNU GPL või Sleepycat License (tugevad) ja AGPL (väga tugev). Tugevate litsentside puhul on eristavaks see, et kõikide or...

Oma 2012. aastal ilmunud raamatus „The Case for Copyright Reform“ käivad Rootsi Piraadipartei liikmed välja lahendusi, kuidas muuta autoriõigustest tulenevaid piiranguid nii, et need oleksid vabamad ja ei piiraks tavainimeste seas kultuuri ning teabe levikut. Teema on oluline tänapäevalgi ning tekitab tuliseid debatte, seega on nende soovituse ülevaatamine siiani päevakohane. Kokkuvõtvalt on seal teoses teemapunkte 6 ja vaatame need kõik põgusalt üle alustades esimesest – autoril on õigus jääda autoriks ja kellegi teiste teoste esitamine enda omana peaks jääma seadusevastaseks. Olen sellega nõus. Kellegi teise töö igasugune esitamine enda omana on ebaeetiline ning võimalusel tuleks autorit mainida ning tunnustada. Järgmise soovitusena tuuakse välja, et autoriõigustega kaitstud sisu levitamise piirang peaks kehtima ainult siis, kui sellist sisu levitatakse kasusaamise eesmärgil. Hea näitena on välja toodud tähelepanek, et keegi ei saanud karistada, kui jagas mõne luuletaja teost või...

See on minu arvates väga oluline reegel internetis suhtlemiseks ja veebiruumis eksisteerimiseks. Millegi tõttu arvavad aga osad inimesed, et internet on justkui mingi omaette suletud ruum, kus võib öelda kõike või käituda väga ebaeetiliselt. Üheks heaks näiteks selle illustreerimisel on kindlasti sotsiaalmeedia. Mitte ainult sotsiaalmeedia profiilis enda olemuse peegeldamine, vaid ka sõnavõtud oma profiili alt. Võib ju tunduda, et sellele ei kaasne mingisuguseid reaalelulisi tagajärgi, kui mõne postituse kommentaariumis meelevaldselt peale suruda oma arvamust läbi sõimu või kedagi otseselt solvata. Kui keegi avaldab arvamust mõnes diskussioonis mingi konkreetse teema kohta päriselus, kas see inimene siis lihtsalt sõimaks teda, samal ajal kui sajad või tuhanded teised inimesed seda kõrvalt vaatavad? Kas ähvardust postitades see sama inimene teeks seda ka avalikus ruumis päris situatsioonis? Internetis arvamuse avaldamisega kaasneb see, et tihti võib emotsioonidest ajendatud vihapurse ...