Uue meedia mõju traditsioonilisele meediale

Eelmise sajandi lõpp on veebi tulekuga muutnud palju ning nendest muudatustest on kindlasti puudutatud ka meedia. Uued trendid ning kombed on muutnud seda, kuidas me tarbime meediat ning samuti ka seda, millist meediat me tarbime. Siinkohal vaatlen nn uue meedia tulekuga kaasnevat ühte negatiivset ja ühte positiivset mõju tavameediale.

Alustan negatiivsest mõjust traditsioonilisele meediale ja see on telerite ning telekanalite populaarsuse vähenemine. Siin võib põhjuseks pidada seda, et noorem generatsioon rahuldab sellise meediavajaduse peamiselt läbi muude seadmete kui telerite. Traditsioonilise televisiooni vaatamise osakaal on juba eelmise aastakümnendi lõpus näiteks USA-s ja Suurbritannias nooremate inimeste seas oluliselt vähenenud. Järjest populaarsemaks on muutunud erinevad voogedastusteenused ning videosisu keskkonnad nagu YouTube. Samuti kasutavad nooremad inimesed rohkem muid seadmeid sellise sisu tarbimiseks – telerite asemel on arvutid ning nutiseadmed[1][2]. Ka minu tuttavate hulgas on järjest vähem inimesi, kes näiteks tele- ja internetiteenuste pakkujate pakettide seast valivad ainult selle viimase, vaid internetipaketi. Samuti ei pea mõni vajalikuks isegi telerit enam omada. Kas selliste trendide tulek tähendab traditsioonilise televisiooni lõppu? Kindlasti ei saa selle kõige kõrval ära unustada siiski riiklike uudistekanalite või otseülekannete tähtsust. Pigem usun, et selles valdkonnas on näha kohanemist ja uudsemate lahenduste kasutusele võtmist ning võib-olla asendub lihtsalt ühel hetkel suurem ekraan väiksega, kuid otseülekanded ja -saated jäävad lihtsalt teisel kujul püsima.

Positiivsemast küljest on uus meedia kindlasti muutnud informatsiooni inimeste jaoks kättesaadavamaks. Ajakirjanduse kolimisel veebi on kindlasti oma kasvuvalud (nt libauudiste levik, reklaamitulu vähenemine jm[3]), kuid sellel on ka oma hea külg. Negatiivsest hoolimata on kvaliteetne ajakirjandus alati oluliseks infoallikas, usaldusväärsed väljaanded on ikkagi silmapaistvad ning tõenäoliselt ei hääbu nende tähtsus ka tulevikus. Klassikalised ja usaldusväärsed ajakirjandusväljaanded ja ajalehed on leidnud veebi tulekuga uue platvormi uudiste levitamiseks (seda ka tegelikult enne veebi algust, läbi erinevate teistsuguste kanalite nagu näiteks meililistid või uudisegrupid). Paberväljaannete kõrval on online uudisteportaalid oluliselt kättesaadavamad, uudiseid saab kiiremini avaldada ning tänu ka teistele uutele meediakanalitele nagu näiteks sotsiaalmeedia, on nende väljaannete artiklid ka kiiremini levitatavad. Lisaks tagavad erinevad kohesed tagasiside võimalused lugejate poolt (näiteks artiklite kommenteerimine) ning võimalus jälgida külastatavust võimaluse muuta ajakirjandust asjakohasemaks ning eelduste kohaselt ka kvaliteetsemaks. Kuna suur hulk informatsiooni on pidevalt kättesaadav, annab see võimaluse ka ajakirjanikele sooritada kiiremini faktikontrolle või analüüsida erinevaid allikaid.



[1] S. Maheshwari, J. Koblin. https://www.nytimes.com/2018/05/13/business/media/television-advertising.html
[2] R. Elder.  https://www.businessinsider.com/more-young-people-are-watching-less-traditional-tv-2016-7
[3] A. Mir. https://www.discoursemagazine.com/culture-and-society/2021/07/28/the-press-now-depends-on-readers-for-revenue-and-thats-a-big-problem-for-journalism/

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Copyleft litsentsid ja nende klauslid

Kujutis
Copyleft on termin, mis kirjeldab litsentse ja tähistab, et tarkvara levitamisel peab sellele kehtima sama vabadus seda kasutada, mis algselt. Kui keegi otsustab modifitseerida näiteks olemasolevat vaba tarkvara ja anda sellest välja täiendatud versioon, ei tohi selle autor kasutamist piirata ning uue toote kasutamiseks peavad kehtima samad tingimused, mis esialgsel tarkvaral. [1] Siia kuuluvad sellised litsentsid, nagu näiteks GNU GPL litsents ning Creative Commons. Copylefti põhiprintsiibiks on vabadus ja selle 4 variatsiooni – vabadus kasutada, vabadus õppida, vabadus jagada ning vabadus muuta ning neid muudatusi jagada. [2] Copyleft tüüpi litsentside edasikandumine jaguneb aga ka veel oma korda neljaks – tugev, väga tugev ning nõrk copyleft või puuduvad kohustustused üldse. Tugevad copyleft litsentsid – siia alla käivad sellised litsentsid, nagu näiteks GNU GPL või Sleepycat License (tugevad) ja AGPL (väga tugev). Tugevate litsentside puhul on eristavaks see, et kõikide or
Lisateave

Hacker-HOWTO - arvustus

How to Become A Hacker on Eric S. Raymondi poolt kirjutatud juhend häkkeriks saamiseks, mida lugedes on võimalik päris hästi aru saada, kes on häkker (ja kes ei ole häkker!) ning kuidas siis ikkagi ise ka häkkeriks saada. Kirjatükk on hästi struktureeritud ning kirjutatud sujuva stiiliga, mis teeb selle jälgimise ning sisust arusaamise lihtsaks (mis tõestab ka seda, et häkkerid oskavad ilmselt hästi kirjutada). Häkkerid on nagu iga teinegi subkultuur, kuid erinevalt teistest levinud gruppidest, ei ole ma veel kohanud sellist grupisiseselt laialt aktsepteeritud HOWTO juhendit sellesse subkultuuri kuulumiseks. See muudab selle grupi minu jaoks justkui veel elitaarsemaks – häkkeriks olemiseks pead sa vastama kindlatele kriteeriumitele ning lisaks saama veel heakskiidu mõnelt teiselt samasse gruppi kuuluvalt liikmelt, et sul oleks õigus ikka ennast häkkeriks kutsuda. Nagu see juhend välja toob, on häkkeriks olemise puhul kindlad omadused inimeses olulised (näiteks soov pidevalt problee
Lisateave

Rühmatöö arvustus – Low-code ja no-code programmeerimine

Valisin arvustamiseks rühmatöö teemal „Low-code ja no-code programmeerimine“ ( https://wiki.itcollege.ee/index.php/Low-code_ja_no-code_programmeerimine ), sest see tundus minu jaoks põnev teema, mille kohta rohkem teada saada. Teema valik oli minu arvates asjakohane antud õppeaine raames, sest see on suur osa tänapäevasest IT-maailmast ja antud lahendustega võib kokku puutuda iga arendaja või IT-ga tegelev inimene. Töö on oma ülesehituselt üldiselt hästi lahendatud – tutvustatakse mõlemat teemat, võrreldakse neid traditsioonilise programmeerimisega, tuuakse välja plussid ja miinused ning samuti tuuakse näiteid kasutusvaldkondadest. Nende tehnoloogiate kujunemist käsitleva ajaloo peatüki oleks minu meelest võinud tuua töö esimesse poolde, sest see oleks esmalt andnud ülevaate low-code ja no-code programmeerimise tekkest. Samuti jäi töö keskosas kohati mulje, et mingeid aspekte korratakse. Näiteks võrdluses traditsioonilise programmeerimisega korrati muidu hästi kavandatud tabelis palj
Lisateave